Tänapäeva ehitistele esitatavate soojapidavusnõuete tõttu vajavad nii uuseramud kui ka ärihooned lisaks kütte- ja jahutussüteemidele ka korralikku ventilatsioonisüsteemi.
Mis on ventilatsioon?
Ventilatsioonisüsteemi ülesanne on toimetada kasutatud õhk ruumidest ja majast välja ning asendada see värske õhuga, tekitada õhuvahetus ruumides, kus me viibime pikemat aega. Olgu selleks siis magamis- või elutuba, köök, vannituba, WC või kontor.
Ventilatsiooni puhul ei tohi kindlasti olla õhuvool nii tugev, et see tekitaks tõmbetuule tunde, kuid õhuvahetus ei tohiks olla ka liiga aeglane. Ruumidesse sisenev õhk peab olema värske ja puhas. Loomuliku ventilatsioonisüsteemi korral kasutatakse ära sooja õhu omadus tõusta ülespoole. Eluruumidesse jõudnud õhk soojeneb, tõuseb üles ja juhitakse ventilatsioonikanalite kaudu välja. Õhuklappide kaudu, pragude kaudu akendes ja ustes ning läbi teiste ebatihedate kohtade ehitises imendub sisse värske õhk. Selline süsteem on kasutusel enamasti vanemates majades ja sobib kõige paremini sinna, kus soe korsten kannab hoolt tõmbe eest ventilatsioonikanalites. Miinuseks on, et suvisel ajal on tõmme nõrk, talvel aga liiga tugev ja majast kandub välja tarbetult palju energiat.
Väljatõmbesüsteem, kus õhuvoolu saab vastavalt vajadusele elektrilise ventilaatoriga juhtida nii, et see oleks talvel ja suvel piisav. Õhukanalid vannitoast, WC-st, riietusruumist ja muudest ruumidest liituvad üheks kanaliks, millesse on paigutatud ventilaator. Ventilaator imeb kasutatud ja niiske õhu spetsiaalse ventilatsioonikorstna kaudu välja. Alarõhu toimel pääseb välisseintesse monteeritud tuulutusklappide kaudu asemele uus õhk ehk nii nagu loomuliku ventilatsiooni korral. Oluline on see, et väljatõmbesüsteemi saab ühendada ka soojuspumba. See kogub endasse suure osa sellest energiast, mis muidu ventilatsiooniõhuga välja kanduks. Sellised soojuspumbad on viimasel ajal muutunud eriti populaarseks (soojustagastusega ventilatsiooniseade). See on soodne võimalus lisaks ventileerimisele maja ka kütta ja soojendada vett regenereeritava energia arvelt.
Sissepuhke- ja väljatõmbesüsteemi kasutatakse siis, kui soovitakse õhuvoolu efektiivsemalt juhtida ja õhku ruumides veelgi mõjusamalt värskendada. Õhuvoolu juhtimiseks kasutatakse ühte või kahte ventilaatorit, mis kannavad edasi nii sisenevat kui väljuvat õhku. Kogu sisenev õhk võetakse ühest kohast, juhitakse ventilaatorini ja puhutakse edasi tubadesse. Väljuv õhk juhitakse välja. Selline süsteem pakub seadistamiseks ja soojuse regeneratsiooniks kõige rohkem võimalusi. Reeglina häälestatakse süsteem nii, et välja imetakse veidi rohkem õhku kui sisse puhutakse. Nii tekib majas väike alarõhk, mis tagab, et niiskus ei tungiks seintesse, lagedesse ja ei tekitaks kahjustusi. Selle süsteemi puhul on lihtne reprodutseerida väljuvast õhust soojust, kasutades agregaadis spetsiaalset soojusvahetit või soojuspumpa. Väljuvat õhku võib mingil määral siseneva õhuga segada, kuid mitte nii palju, et sellest tekiks hügieeniprobleeme või kannataks oluliselt õhu kvaliteet. Kui soojusvahetit või soojuspumpa täiendada küttekehaga, on võimalik kütta isegi tervet maja.
Ruumide ventileerimine peab toimuma võimalikult väikse energiakuluga. Kuna sisenev õhk tuleb soojendada sobiva temperatuurini, siis on äärmiselt oluline energiasääst ja ventilatsioonisüsteemi õige häälestatus. Halvasti seadistatud ventilatsioonisüsteemiga majas võib sellele kuluda isegi 30–40% kogu energiatarbest.
Esimesed ja peamised halva ventilatsiooni tunnused:
• halb lõhn, umbne tunne;
• kondensatsioonivee tekkimine akendel;
• hallitus seintel ja vannitoas.
Soovituslik oleks sel puhul kontakteeruda spetsialistiga. Koostöös on võimalik leida sobilik lahendus.
